Hoiatan et järgnev postitus tuleb väga sõudepedelik. (sorri emme, et kasutan halbu sõnu). Kui väga sõudmisest midagi ei jaga siis võid niisama pilte lõpus vaadata .. sõbralik hoiatus lihtsalt..
See nädalavahetus oli meie hooaja algus - San Diego Crew Classic. Tegu on üsna maineka võistlusega ning kohal olid kõik eelmise aasta nationalside (NCAA) võitjad.. peaaegu kõik.. esimesed 3, 5. ja meie (6. koht) + veel meist tagapool olnud tiimid. Oodata väga ei osanud midagi, kuna pole see hooaeg kellegagi võistelnud. Trennis olid mõned lõigud ainult üllatavalt head. Tegime ükskord stardi essat 500m ja ajaks 1.51, mis roolijaga neljase kohta on vägagi arvestatav aeg. Treener ütles, et USAs parimad ülikoolide neljased sõidavad 2km kuskil 7.24, 7.23 kanti... ning oli siis eelsõit laupäeval ning meie aeg? 7.20. Washington kaotas meie 10 sekki, seega ei andnud endast kõike, et finaali saada, sprinti ei teinud, start see eest oli ülimegahea, kohe essa 5 tõmbega olime juba paadipikkuse ees teistest, mis oli vägagi üllatav, sest meile endale trennis on stardid aeglased tundunud, ja arenguruumi ikka jätkub. Külje-allatuul oli ning mulle sobib see lihtsalt ideaalselt, muidu ilma küljekata sobib veel paremini. Saime siis finaaliks 1. vee ning San Diegos on pidevalt küljetuul seeg 1. vesi on üldiselt kõige soositum. Pühapäeval oli finaali päev ning treenerid olid meist kordades rohkem närvis, mis natuke häiris, sest üldiselt minust suuremat närvitsejat ei leidu, aga mingi ime on vahepeal vist toimunud (tegelt see ime on vist psühholoog), sest ainuke kord kui närvi läksin oli hommikul pärast hommikusööki ja veel paadisaba ära andes, stardis passides. Varem eelnevad kuskil eem 6 aastat on olnud nii, et nii kui start antakse, mu pulss on 200 ja suren juba essal 1000m peal, kuna olen sõidu ajal meganärvis. Seekord kui stardipauk käis, siis mul oli ainult üks missioon - NO MIND! ja ei olnud mingit närvilisust, õlad ei olnud krampis nagu tavaliselt ja toimus lihtsalt sõudmine, ilma närvitsemata oma positsiooni või ilma või mille iganes pärast. (see on tegelt megasaavutus minu jaoks isiklikult, but its all about team). Kõik meie paadid said parimate aegadega finaali ning meie aeg oli 3 sekki parem kui UCLA aeg. Kes ei tea siis UCLA ja USC vahel on rivaalitsemine ja minu peal see ajupesu ka toimib hästi, sest ei ole olemas hullemat asja kui kaotamist UCLA-le!! Täiesti jälestan neid ja enne suren kui kaotan neile :D..
Igatahes finaalist essad 500m oli väääga pask, kohe oli mõte et oh shit...aga siis silmanurgast nägin, et olime ees.. isegi sellise halva stardiga. (kordagi ei mõelnud tulemuse peale ning see aitas ka korralikult), kohe paadiga ees ja vahepeal 1000m peal hakkas Washington järgi tulema, aga 750 enne lõppu oli power-10 meil (ehk siis 10 tõmmet extreme rõhk tõmbe lõpul ja full power) ja sellega liikusime eest ära, ja siis oli juba viimane 500m, mis oli arvatavasti mu elu parim viimane 500! Tõega.. sellega ainult suurendasime oma vahet ja meie roolinaine, Paige, tegi ka ülihead tööd, sest ta kuskil 750 peal karjus: F*CK UCLA, F*CK them!!! Jaaaa oiiiii kuidas see aitas, mul kohe tuli ekstrajõud ja tahtmine lihtsalt parim olla... ja nii me võitsime :D.
Mu õnn oli kirjeldamatu, sest ma ei ole midagi niii ammu võitnud ja midagi nii suurt ei ole ma üldse kunagi võitnud. Ja veel teadmine, et arenemisruumi on kuhjaga, eriti see stardist minek ja me ei ole väga palju kokku ka töötanud selle paadiga veel. Ja ikkagi oli aeg finaalis 7.23, edestasime 2. kohta FUCLAd 3 sekiga. Väga väga väga hea tunne oli lihtsalt võita, olin unustanud juba selle tunde.
Kõik teised paadid võitsid ka, mida pole varem siin juhtunud kui programmis on 2 kaheksast ja neljane. Ja kõik paadid võitsid korraliku eduga. Nii et see oli ikka ülihea päev ja pärast loopisime mõlemad treenerid vette ja roolimehed jne...
Muidu muud elu mul väga vahepeal pole olnud :D ja see võidujoovastus on ikkagi veel sees nii et mul üldse ei tule meeldegi mis koolis vahepeal või muidu toimunud on... Järgmine võistlus 2 nädala pärast Lake Natomal vist, Sacramentos. See bussisõit sinna.. kohutav.. 7h.
Eile sõin kartuleid Eesti kartulimaitseainega, nii hea oli... koduigatsus on tegelt kohutav aga see võitmine õnneks aitas palju..
Sorri, tänane postitus tuli päris sõudepedelik.. Ehk järgmine nädal toimub midagi huvitavamat tavalistele inimestele lugeda.. FBs kõik tiimikaaslased postitavad aint pilte võitmisest ja no ma siis postitan siia neid, kes pole veel näinud umbes 1000 pilti minust täägituna.
Meie roolinaine Paige.. kaalub alla 50kg.. Karikas mis me saime, kaalus enam vähem sama palju, nii et ta pidi korralikult vaeva nägema, et seda hoida. Aga ilus ja suur karikas ikkagi :)
Ligita (meie abitreener, kes pmst treenib meid, peatreener üldiselt treenib 2te essat kaheksast) oli läbimärg...kuna viskasime ta vette ja ma olen täiega külmavares.. ja ma muidugi vette küll ei läinud.. seepärast ka selline hapu naeratus
Meie armas 2012 väljalase Empacher!! Päriselt sellest paremat ja smooth'imat paati ei ole olemas..
Niimoodi siis sõidame võistlustele ... 15 inimest mikrokas.. oo kui palju õhku oli hingamiseks.. party van!!
Ja no nagu ikka, siis San Diegosse tuleb alati USC marching band meid ergutama.. ja mängivad siis kooli hümni kui meie sõuame ja sureme viimase 500m peal.. aga neid on juba kuulda kuskil 750m enne lõppu ja annab ikka jõudu küll, sest tead, et see on sinule ja su paadile mõeldud. Ülikõvvvvv. Pärast autasustamisel ka mängisid korralikult meile lugusid.. ja veel mulle täiega meeldivad puhkpillid.
Need on meie viimased tõmbed finaalis. Seal sinises meie kõrval UCLA, kes SAI KOTTTTTTIIII. Ma olen nr 2.
Real shid happening right there
NOTHING tastes as sweet as victory (over UCLA) mwhahah
Aa kes ei tea, siis need kaks sõrme püsti tähendab "FIGHT ON", mis on meie.. eem tunnuslause? ma ei oska seletada, aga seda see tähendab siin USC-s... ma tean, suht leim :D.. minu jaoks on ta tähendanud peace'i ikka üldiselt.. brainwashbrainwash
Orkestri riietus on ka epic :D
my girlzzzz. vasakult: Kamali, ma, Kajsa, Darian
usctrojans.com oleme esilehel. mulle hullult meeldib see pilt :)
See pilt on kevadlaagri lõpust.. ma ei mäleta vb ma juba postitasin selle millalgi siia.
Kõiki sõite näidati megasuurelt ekraanilt seal no ja muidugi võitjaid näidatakse kõige rohkem.
Vee peale pidime minema otse rannast.. mulle üldse ei meeldi see, sest esiteks vesi on külm ja ma olen külmavares ja teiseks seal oli niiiii palju millimallikaid!!! NIII JUBE!! nad olid eriti suured ka veel ja ma nii kartsin neid
FAT PAIGE :D see on meie roolinaine, keda me sööma sundisime :D miinimumkaal roolinaistele on 110 poundsi ja Paige on 90 poundsi.. seega ta pidi 10kg liivakoti endale paati kaasa võtma, et olla õiges kaalus..
vaadake seda iludust kollast paati (ja kadestage mhahaha)
See pilt on näide, kui palju meil on arenemisruumi.. kõik oleme erikohtades ettevalmistuse ajal (sõudmise seletamine eesti keeles lihtsalt kõlab väga halvasti), but during the stroke we apply the pressure at the same time ja sellepärast me liigumegi... kõlab ikka paremini küll inglise keeles..
See on meie peatreener siis, pärast suplust.. (ja keret irvitamas)
paparazziiii
See nädalavahetus oli meie hooaja algus - San Diego Crew Classic. Tegu on üsna maineka võistlusega ning kohal olid kõik eelmise aasta nationalside (NCAA) võitjad.. peaaegu kõik.. esimesed 3, 5. ja meie (6. koht) + veel meist tagapool olnud tiimid. Oodata väga ei osanud midagi, kuna pole see hooaeg kellegagi võistelnud. Trennis olid mõned lõigud ainult üllatavalt head. Tegime ükskord stardi essat 500m ja ajaks 1.51, mis roolijaga neljase kohta on vägagi arvestatav aeg. Treener ütles, et USAs parimad ülikoolide neljased sõidavad 2km kuskil 7.24, 7.23 kanti... ning oli siis eelsõit laupäeval ning meie aeg? 7.20. Washington kaotas meie 10 sekki, seega ei andnud endast kõike, et finaali saada, sprinti ei teinud, start see eest oli ülimegahea, kohe essa 5 tõmbega olime juba paadipikkuse ees teistest, mis oli vägagi üllatav, sest meile endale trennis on stardid aeglased tundunud, ja arenguruumi ikka jätkub. Külje-allatuul oli ning mulle sobib see lihtsalt ideaalselt, muidu ilma küljekata sobib veel paremini. Saime siis finaaliks 1. vee ning San Diegos on pidevalt küljetuul seeg 1. vesi on üldiselt kõige soositum. Pühapäeval oli finaali päev ning treenerid olid meist kordades rohkem närvis, mis natuke häiris, sest üldiselt minust suuremat närvitsejat ei leidu, aga mingi ime on vahepeal vist toimunud (tegelt see ime on vist psühholoog), sest ainuke kord kui närvi läksin oli hommikul pärast hommikusööki ja veel paadisaba ära andes, stardis passides. Varem eelnevad kuskil eem 6 aastat on olnud nii, et nii kui start antakse, mu pulss on 200 ja suren juba essal 1000m peal, kuna olen sõidu ajal meganärvis. Seekord kui stardipauk käis, siis mul oli ainult üks missioon - NO MIND! ja ei olnud mingit närvilisust, õlad ei olnud krampis nagu tavaliselt ja toimus lihtsalt sõudmine, ilma närvitsemata oma positsiooni või ilma või mille iganes pärast. (see on tegelt megasaavutus minu jaoks isiklikult, but its all about team). Kõik meie paadid said parimate aegadega finaali ning meie aeg oli 3 sekki parem kui UCLA aeg. Kes ei tea siis UCLA ja USC vahel on rivaalitsemine ja minu peal see ajupesu ka toimib hästi, sest ei ole olemas hullemat asja kui kaotamist UCLA-le!! Täiesti jälestan neid ja enne suren kui kaotan neile :D..
Igatahes finaalist essad 500m oli väääga pask, kohe oli mõte et oh shit...aga siis silmanurgast nägin, et olime ees.. isegi sellise halva stardiga. (kordagi ei mõelnud tulemuse peale ning see aitas ka korralikult), kohe paadiga ees ja vahepeal 1000m peal hakkas Washington järgi tulema, aga 750 enne lõppu oli power-10 meil (ehk siis 10 tõmmet extreme rõhk tõmbe lõpul ja full power) ja sellega liikusime eest ära, ja siis oli juba viimane 500m, mis oli arvatavasti mu elu parim viimane 500! Tõega.. sellega ainult suurendasime oma vahet ja meie roolinaine, Paige, tegi ka ülihead tööd, sest ta kuskil 750 peal karjus: F*CK UCLA, F*CK them!!! Jaaaa oiiiii kuidas see aitas, mul kohe tuli ekstrajõud ja tahtmine lihtsalt parim olla... ja nii me võitsime :D.
Mu õnn oli kirjeldamatu, sest ma ei ole midagi niii ammu võitnud ja midagi nii suurt ei ole ma üldse kunagi võitnud. Ja veel teadmine, et arenemisruumi on kuhjaga, eriti see stardist minek ja me ei ole väga palju kokku ka töötanud selle paadiga veel. Ja ikkagi oli aeg finaalis 7.23, edestasime 2. kohta FUCLAd 3 sekiga. Väga väga väga hea tunne oli lihtsalt võita, olin unustanud juba selle tunde.
Kõik teised paadid võitsid ka, mida pole varem siin juhtunud kui programmis on 2 kaheksast ja neljane. Ja kõik paadid võitsid korraliku eduga. Nii et see oli ikka ülihea päev ja pärast loopisime mõlemad treenerid vette ja roolimehed jne...
Muidu muud elu mul väga vahepeal pole olnud :D ja see võidujoovastus on ikkagi veel sees nii et mul üldse ei tule meeldegi mis koolis vahepeal või muidu toimunud on... Järgmine võistlus 2 nädala pärast Lake Natomal vist, Sacramentos. See bussisõit sinna.. kohutav.. 7h.
Eile sõin kartuleid Eesti kartulimaitseainega, nii hea oli... koduigatsus on tegelt kohutav aga see võitmine õnneks aitas palju..
Sorri, tänane postitus tuli päris sõudepedelik.. Ehk järgmine nädal toimub midagi huvitavamat tavalistele inimestele lugeda.. FBs kõik tiimikaaslased postitavad aint pilte võitmisest ja no ma siis postitan siia neid, kes pole veel näinud umbes 1000 pilti minust täägituna.
Väike sõiduplaani kordamine enne võistlemist
No comments:
Post a Comment