Siiani mu kõige kultuursem nädal üldse vist. Kõigepealt käisin muusikalil, vist neljapäeval.. meie athletic departmenti director Pat Haden mängis seal postiljoni. Muusikal rääkis 1920. aastatel elanud San Fransisco talupidajast ja tema töötajatest. Päris lahe oli. Kõik USC õpilased, kes õpivad teatrit, näitlesid. Vahe eesti näitlemisega oli umbes 300000000000000000 (ma ei tea mis ühikut). Sest no eesti näitlemine on minu meelest alla igasugu arvestust (aga tee ise paremaks siis!! Jah tegelt mul pole siin sõnaõigust Eesti näitlejate kritiseerimiseks, aga see on mu arvamus). Aga laulmise koha pealt ütleks, et muusikalid, mida ma Eestis näinud olen, on ilusama laulmisega. Võib-olla sellepärast, et inglise keelsed mingid vanad laulud lihtsalt ei saagi kõlada ilusti.. kuidagi sõnade seadmine ja kõik kokku lihtsalt ei ole see, mis ta olema peaks minu meelest.
Eile õhtul Briti isa viis mu Disney Concert Halli kontserdile ning see oli kõige huvitavam muusikažanr, mida ma üldse elus kuulnud olen. Briti isa sellepärast, et Brit ise ei tahtnud minna, kuna talle ei kõlvanud vist ning Johni naine ei saanud tulla. No ja me saame suht hästi läbi ja ta kutsus minu. Enne käisime söömas kõige fancy'mas restoranis, kus ma ever oma elus käinud olen. Autouks tehti lahti ja pandi kinni pärast autosse istumist ja välja tulemist (see auto ise on juba hull iludus)... Ja seal restoranis oli megateenindus ja mega mega hinnad... ma ei julgenud midagi tellidagi, aga Briti isa hullult veenas et ma ikka telliks kõike, mis soovin :D... eem minus ei ole nii palju nahaalsust, et seda teha... Võtsime siis mingi juustuvaliku.. kus oli 6 erinevat juustu mingi eriti hea saiaga.. seenerisottot, mis oli mega mega hea ja ta veel martinit.. arve oli 100 dollarit :D.. pmst mingi 2 ampsu eest. väga huvitav. Aga kontsert ise oli midagi sellist, mida elusees kuulnud pole. See oli world premier ja seda väga ei saa kirjeldada, sest see oli pmst nagu et kõik pillid mängivad samal ajal ja erinevas rütmis ja inimesed laulavad vahepeal pillide saatel ja see kõik kokku tundub nagu korrrastatud kaos. väga väga huvitav oli kuulata. Kõik lood olid täiesti ettearvamatud, sest üldiselt ikka on muusikaline lahendus kuidagi etteaimatav, aga see oli täiesti etteaimamatu. ma ei viitsi kirjeldada, sest ma ei oska seda kirjeldada nii, et keegi sellest aimu saaks. Aga see oli nagu elektro-orkester vms.. See, kes selle kirja pani paberile, peab ulmeline geenius olema. ja dirigent veel suurem geenius... respekt.
Veel oli huvitav see, mis pilke ma inimestelt sain, kuna mulle tundus, et paljud arvasid, et ma olen üks nendest, kes sebib endale vana ja rikka mehe, et ta raha endale saada kui mees ära sureb. Noojah, arvaku siis.,.. Tore oli seelikut kanda liibukatele ja tossudele vahelduseks.
Koolis juhtus selline tore intsident mu õiguse tunnis, et professor (see, kes teenib 1080 dollarit tunnis advokaadi töö eest...) rääkis terrorismist ja küsis mingi retoorilise küsimuse ja vaatas mulle otsa, nagu ta ootaks vastust. Ütlesin, et ma ei saa sellele vastata, kuna ma usun et 9/11 oli usakate sisetöö. Te oleks pidanud nägema neid surmavaid pilke, mis ma sain :D kõikide au ja uhkus sai vist riivata... mitte vist, vaid kindlasti. Professor ütles selle peale, et "we dont judge anyone in this classroom for their opinions, even if they are wrong". Väike vasturääkivus on ainult selles lauses muidu...
Statistikat teile: 36% usakatest usub, et see oli usa valitsuse planeeritud ning ettekääne selleks, et minna Afganistaani sõtta ja nende loodusvarasid saada... Ning mina usun seda ka. Ja ma olen nii palju dokumentaalfilme juba selle kohta vaadanud, et ma olen nii segaduses juba.... Ma rohkem ei vaata.
Aga jah.. seal ruumis vist küll kõik inimesed said trauma sellest, et ütlesin midagi halba nende riigi kohta... america fyea. ma olen siin nii skeptiliseks kõige suhtes hakanud. eriti usa suhtes... huvitav. vähemalt on analüüsivõime.
koju tahaks väga väga väga väga. Täna on 17. aprill, seega kuu ja 16 päeva kuskil veel. oeh. õnneks enam mitte 5 kuud ja 1 nädal.
Homme sõidame sacramentosse võistlema... Cal berkeley, stanfordi ja yale'i vastu vist... washington state ka vist... Juba ei viitsi seal bussis 7h loksuda...
Täna jooksin üle 3 kuu vist... 40min... ohsa kui hea. ja no kuna sõudmisvorm on hea, siis jooksuvorm on ka päris hea. see on tore.
et miks ma koju tahan...
Eile õhtul Briti isa viis mu Disney Concert Halli kontserdile ning see oli kõige huvitavam muusikažanr, mida ma üldse elus kuulnud olen. Briti isa sellepärast, et Brit ise ei tahtnud minna, kuna talle ei kõlvanud vist ning Johni naine ei saanud tulla. No ja me saame suht hästi läbi ja ta kutsus minu. Enne käisime söömas kõige fancy'mas restoranis, kus ma ever oma elus käinud olen. Autouks tehti lahti ja pandi kinni pärast autosse istumist ja välja tulemist (see auto ise on juba hull iludus)... Ja seal restoranis oli megateenindus ja mega mega hinnad... ma ei julgenud midagi tellidagi, aga Briti isa hullult veenas et ma ikka telliks kõike, mis soovin :D... eem minus ei ole nii palju nahaalsust, et seda teha... Võtsime siis mingi juustuvaliku.. kus oli 6 erinevat juustu mingi eriti hea saiaga.. seenerisottot, mis oli mega mega hea ja ta veel martinit.. arve oli 100 dollarit :D.. pmst mingi 2 ampsu eest. väga huvitav. Aga kontsert ise oli midagi sellist, mida elusees kuulnud pole. See oli world premier ja seda väga ei saa kirjeldada, sest see oli pmst nagu et kõik pillid mängivad samal ajal ja erinevas rütmis ja inimesed laulavad vahepeal pillide saatel ja see kõik kokku tundub nagu korrrastatud kaos. väga väga huvitav oli kuulata. Kõik lood olid täiesti ettearvamatud, sest üldiselt ikka on muusikaline lahendus kuidagi etteaimatav, aga see oli täiesti etteaimamatu. ma ei viitsi kirjeldada, sest ma ei oska seda kirjeldada nii, et keegi sellest aimu saaks. Aga see oli nagu elektro-orkester vms.. See, kes selle kirja pani paberile, peab ulmeline geenius olema. ja dirigent veel suurem geenius... respekt.
Veel oli huvitav see, mis pilke ma inimestelt sain, kuna mulle tundus, et paljud arvasid, et ma olen üks nendest, kes sebib endale vana ja rikka mehe, et ta raha endale saada kui mees ära sureb. Noojah, arvaku siis.,.. Tore oli seelikut kanda liibukatele ja tossudele vahelduseks.
Koolis juhtus selline tore intsident mu õiguse tunnis, et professor (see, kes teenib 1080 dollarit tunnis advokaadi töö eest...) rääkis terrorismist ja küsis mingi retoorilise küsimuse ja vaatas mulle otsa, nagu ta ootaks vastust. Ütlesin, et ma ei saa sellele vastata, kuna ma usun et 9/11 oli usakate sisetöö. Te oleks pidanud nägema neid surmavaid pilke, mis ma sain :D kõikide au ja uhkus sai vist riivata... mitte vist, vaid kindlasti. Professor ütles selle peale, et "we dont judge anyone in this classroom for their opinions, even if they are wrong". Väike vasturääkivus on ainult selles lauses muidu...
Statistikat teile: 36% usakatest usub, et see oli usa valitsuse planeeritud ning ettekääne selleks, et minna Afganistaani sõtta ja nende loodusvarasid saada... Ning mina usun seda ka. Ja ma olen nii palju dokumentaalfilme juba selle kohta vaadanud, et ma olen nii segaduses juba.... Ma rohkem ei vaata.
Aga jah.. seal ruumis vist küll kõik inimesed said trauma sellest, et ütlesin midagi halba nende riigi kohta... america fyea. ma olen siin nii skeptiliseks kõige suhtes hakanud. eriti usa suhtes... huvitav. vähemalt on analüüsivõime.
koju tahaks väga väga väga väga. Täna on 17. aprill, seega kuu ja 16 päeva kuskil veel. oeh. õnneks enam mitte 5 kuud ja 1 nädal.
Homme sõidame sacramentosse võistlema... Cal berkeley, stanfordi ja yale'i vastu vist... washington state ka vist... Juba ei viitsi seal bussis 7h loksuda...
Täna jooksin üle 3 kuu vist... 40min... ohsa kui hea. ja no kuna sõudmisvorm on hea, siis jooksuvorm on ka päris hea. see on tore.
et miks ma koju tahan...
No comments:
Post a Comment