kõrbenud

Tere.
Nädala sees midagi põnevat ei toimunud. Ainult trenni rassisime teha. Oksele hakkab vaikselt ajama juba. Puhata ja mängida tahaks, nagu Iti ja Kusti Nukitsamehes. Järgmine nv duell FUCLA vastu. Eile käisime Keretiga Hollywoodis šoppamas. Rohkem ma poodi ei lähe. Täna käisime Britiga rannas ja kõrbesin ära, vähemalt sain oma joodikupäevitusest lahti.. aga no siin on UV faktor 7.... Eestis on hoiatused juba kui on 4 vist.. Et üsna ebatervislik on siin päevitada. Me hullult kaua ei olnud... kuskil 2h ja veits peale, aga ikka korralikult olen põlenud, nii et praegu lamada on valus. Rannas oli hea olla, sest ookeanit kuulata on tore ja rahustav. Lugesin veidi kooli jaoks ja siis läksime šoppama uuesti...ma poodi ei pidanud minema.. peaaegu ei ostnud midagi, aga ikkagi tuli meelde, et ooo mul ju lühkareid vaja. Sain, mis tahtsin, sõime pitsat ja tulime koju.
Praegu just tulin kontserdilt. USC University Choir, mulle hullult meeldib endiselt koorimuusika nii et väga tore oli. Ainuke asi mis mind häiris, oli see, et mu kõrval istus mingi väike 5-aastane (vist) poiss, keda isa käituma ikka üldse pole õpetanud. Ma mäletan et kui me emaga kuskil teatris käisin ja ma väiksem olin, siis kui ma jalaga toksisin ees olevat tooli või nihelesin elu eest, siis ta ikka ütles, et käitu viisakalt et see segab teisi. Aga no see isa ei ölenud talle küll mitte midagi, jummmmalast närvi ajas, üldse ei saanud keskenduda muusikale, kui keegi kõrval jalaga toksib midagi. No see poiss oli muidu hästi armas ja küsis isa käest et miks see naine (dirigent) seal ees kätega vehib, sellepärast hoidsin end tagasi ka..kuidas sa ütled väiksele lapsele, et ou, ole paigal ja ära nihele. see selleks. lapsed on nunnud muidu :)
Sain oma 12page paperi valmis muidu. tore.
Nüüd 3 päeva aega et koostada oma portfolio oma kohustusliku kirjutamisaine jaoks. See koosneb ühest 5-7lk esseest/paperist + üks eelnev paper, millel on tehtud n-ö vigade parandus. annab 35% kursuse hindest.
Järgmine nädal on viimane nädal kooli, st. aineid. Siis on study week ning siis eksamid.
Rääkisin Krissuga ka skaibis ja üldse eestlastega...tore on rääkida, saab naerda, südamest, aga see teeb aint asja hullemaks.. iga hommik üles ärkan, arvan et olen kodus või siis et ohh täna ma lendan ju koju!! ja siis tuleb kurb reaalsuset oih, 36 päeva pärast, mitte täna, mitte homme, ega ka mitte ülehomme. siuke ärevus on sees, et kahtlane.

 ma muidu selliseid pilte endast ei tee, aga et jah, väga kõrbenud olek on. siit pildilt tegelt tundub lihtsalt pruun, aga ega ma oma kannist siia pilti panema ei hakka..sest it's on FIREEEEEEEEEE

See on Hollywoodis. ilus õhtu oli. Ärge kujutage ette, et Hollywood mingi eriti glamuurne ja ilus koht on. Se on täiesti tavaline tänav, kus on lihtsalt palju inimesi ja mõned poed. Ja tähed maas. Kõnnid 5min edasi, pole ühtegi inimest ja oled mingis tavalises, üsna koledal tänaval.
ja selliseid lahedaid kleite saab usa kaltsukatest .. 4bucks ma' niggas

No. 1

Endiselt oleme sõudmises No. 1 USA ülikoolide seas. Nädalavahetusel olid võistlused Sacramentos ning võitsime tiimiga. Meie neljane muidu võitis 3st võimalikust 2. Kaotasime 3.9 sekki USA kiireimale neljasele, Cal Berkeley. No nad panevad oma neljasesse ja 2. kaheksasse kõige kiiremad ja nende essa kaheksane on suht jama. Seega meie essa kaheksane võitis ning seega võitsime ka tiimi arvestuses. Viimane sõit, mille kaotasime, oli üli mega hea. Selle pealt saab korralikult tööd teha nüüd. Ja ongi hea vahelduseks kaotada, muidu muutume äkki liiga mugavaks ja lebotame liiga palju.
Vahepeal ma midagi teinud üldse ei ole jälle peale õppimise. Veel 2 nädalat kooli ja siis eksamid ning siis 2 nädalat sõudmist ja siis NCAA-d ja siis kojuuuuu. TÄiesti kohutav on koduigatsus.. ma ei mäleta et eelmine aasta nii hull oli, aga arvatavasti oli, ma lihtsalt ei mäleta, ma arvan.
Viimasel ajal on mu käest küsitud palju, et kas see on mu viimane aasta. Vastus on et ei ole. 4 aastat kestab bakalaureuse õpe usas. Ning teadupärast on mul läbi saamas 2. aasta. Nii et pool saab läbi, ma ei tea kuidas ma teise poole ellu jään...
Aaa ja ma ei tea kas ma mainisin et käisin eksamit tegemas õppimata..... sain täna hinde teada ja hindeks on A-. Aineks on East Asian societies. ülihuvitav. eheee sütevaka for life!! Tegin selle puhtalt oma gümnaasiumis õpitu pealt.
Homseks vaja lõpetada 12 page paper U.S Supreme Court case Snyder v. Phelps teemal. Ei ole tore. 8 lehte on valmis.. ma ei tea kust ma need neli juurde võlun.
Eestlased on ikka nii mõttekad inimesed. Mul on hea meel olla riigist, kus on palju mõttekust ja kordades vähem mõttetust. Uskuge mind, ma näen asja täitsa teise pilguga kui Eestis elades seda nägin.

 Paige, Kamali, Darian, Kajsa, ma. mu neljane.

ja meie tiim. ma seal taga vasakul pool.. suht lühike

Kultuurne

Siiani mu kõige kultuursem nädal üldse vist. Kõigepealt käisin muusikalil, vist neljapäeval.. meie athletic departmenti director Pat Haden mängis seal postiljoni. Muusikal rääkis 1920. aastatel elanud San Fransisco talupidajast ja tema töötajatest. Päris lahe oli. Kõik USC õpilased, kes õpivad teatrit, näitlesid. Vahe eesti näitlemisega oli umbes 300000000000000000 (ma  ei tea mis ühikut). Sest no eesti näitlemine on minu meelest alla igasugu arvestust (aga tee ise paremaks siis!! Jah tegelt mul pole siin sõnaõigust Eesti näitlejate kritiseerimiseks, aga see on mu arvamus). Aga laulmise koha pealt ütleks, et muusikalid, mida ma Eestis näinud olen, on ilusama laulmisega. Võib-olla sellepärast, et inglise keelsed mingid vanad laulud lihtsalt ei saagi kõlada ilusti.. kuidagi sõnade seadmine ja kõik kokku lihtsalt ei ole see, mis ta olema peaks minu meelest.
Eile õhtul Briti isa viis mu Disney Concert Halli kontserdile ning see oli kõige huvitavam muusikažanr, mida ma üldse elus kuulnud olen. Briti isa sellepärast, et Brit ise ei tahtnud minna, kuna talle ei kõlvanud vist ning Johni naine ei saanud tulla. No ja me saame suht hästi läbi ja ta kutsus minu. Enne käisime söömas kõige fancy'mas restoranis, kus ma ever oma elus käinud olen. Autouks tehti lahti ja pandi kinni pärast autosse istumist ja välja tulemist (see auto ise on juba hull iludus)... Ja seal restoranis oli megateenindus ja mega mega hinnad... ma ei julgenud midagi tellidagi, aga Briti isa hullult veenas et ma ikka telliks kõike, mis soovin :D... eem minus ei ole nii palju nahaalsust, et seda teha... Võtsime siis mingi juustuvaliku.. kus oli 6 erinevat juustu mingi eriti hea saiaga.. seenerisottot, mis oli mega mega hea ja ta veel martinit.. arve oli 100 dollarit :D.. pmst mingi 2 ampsu eest. väga huvitav. Aga kontsert ise oli midagi sellist, mida elusees kuulnud pole. See oli world premier ja seda väga ei saa kirjeldada, sest see oli pmst nagu et kõik pillid mängivad samal ajal ja erinevas rütmis ja inimesed laulavad vahepeal pillide saatel ja see kõik kokku tundub nagu korrrastatud kaos. väga väga huvitav oli kuulata. Kõik lood olid täiesti ettearvamatud, sest üldiselt ikka on muusikaline lahendus kuidagi etteaimatav, aga see oli täiesti etteaimamatu. ma ei viitsi kirjeldada, sest ma ei oska seda kirjeldada nii, et keegi sellest aimu saaks. Aga see oli nagu elektro-orkester vms.. See, kes selle kirja pani paberile, peab ulmeline geenius olema. ja dirigent veel suurem geenius... respekt.
Veel oli huvitav see, mis pilke ma inimestelt sain, kuna mulle tundus, et paljud arvasid, et ma olen üks nendest, kes sebib endale vana ja rikka mehe, et ta raha endale saada kui mees ära sureb. Noojah, arvaku siis.,.. Tore oli seelikut kanda liibukatele ja tossudele vahelduseks.
Koolis juhtus selline tore intsident mu õiguse tunnis, et professor (see, kes teenib 1080 dollarit tunnis advokaadi töö eest...) rääkis terrorismist ja küsis mingi retoorilise küsimuse ja vaatas mulle otsa, nagu ta ootaks vastust. Ütlesin, et ma ei saa sellele vastata, kuna ma usun et 9/11 oli usakate sisetöö. Te oleks pidanud nägema neid surmavaid pilke, mis ma sain :D kõikide au ja uhkus sai vist riivata... mitte vist, vaid kindlasti. Professor ütles selle peale, et "we dont judge anyone in this classroom for their opinions, even if they are wrong". Väike vasturääkivus on ainult selles lauses muidu...
Statistikat teile: 36% usakatest usub, et see oli usa valitsuse planeeritud ning ettekääne selleks, et minna Afganistaani sõtta ja nende loodusvarasid saada... Ning mina usun seda ka. Ja ma olen nii palju dokumentaalfilme juba selle kohta vaadanud, et ma olen nii segaduses juba.... Ma rohkem ei vaata.
Aga jah.. seal ruumis vist küll kõik inimesed said trauma sellest, et ütlesin midagi halba nende riigi kohta... america fyea. ma olen siin nii skeptiliseks kõige suhtes hakanud. eriti usa suhtes... huvitav. vähemalt on analüüsivõime.
koju tahaks väga väga väga väga. Täna on 17. aprill, seega kuu ja 16 päeva kuskil veel. oeh. õnneks enam mitte 5 kuud ja 1 nädal.
Homme sõidame sacramentosse võistlema... Cal berkeley, stanfordi ja yale'i vastu vist... washington state ka vist... Juba ei viitsi seal bussis 7h loksuda...
Täna jooksin üle 3 kuu vist... 40min... ohsa kui hea. ja no kuna sõudmisvorm on hea, siis jooksuvorm on ka päris hea. see on tore.

et miks ma koju tahan...

Pain (updated)

Congratulations!  You have been selected as a Marks Scholar-Athlete based on your academic achievements.  We will honor you at a luncheon on Thursday, May 16^th  at 11 a.m. in the Founders' Room at the Galen Center

Essat korda elus juhtub selline asi, et olen koolis tubli. See on see, kui matet ei pea õppima ja saan õppida seda, mis mulle meeldib. õnnelik.

ning muidugi... kes on USAs ülikoolide seast number 1 praegu sõudmises. mhahahah muidugi meie!!

Pain, there is so much pain. (ott sepp ja märt avandi)

 eelsõit.

 Selline on mu gameface :D

Võidumaitse

Hoiatan et järgnev postitus tuleb väga sõudepedelik. (sorri emme, et kasutan halbu sõnu). Kui väga sõudmisest midagi ei jaga siis võid niisama pilte lõpus vaadata .. sõbralik hoiatus lihtsalt..
See nädalavahetus oli meie hooaja algus - San Diego Crew Classic. Tegu on üsna maineka võistlusega ning kohal olid kõik eelmise aasta nationalside (NCAA) võitjad.. peaaegu kõik.. esimesed 3, 5. ja meie (6. koht) + veel meist tagapool olnud tiimid. Oodata väga ei osanud midagi, kuna pole see hooaeg kellegagi võistelnud. Trennis olid mõned lõigud ainult üllatavalt head. Tegime ükskord stardi essat 500m ja ajaks 1.51, mis roolijaga neljase kohta on vägagi arvestatav aeg. Treener ütles, et USAs parimad ülikoolide neljased sõidavad 2km kuskil 7.24, 7.23 kanti... ning oli siis eelsõit laupäeval ning meie aeg? 7.20. Washington kaotas meie 10 sekki, seega ei andnud endast kõike, et finaali saada, sprinti ei teinud, start see eest oli ülimegahea, kohe essa 5 tõmbega olime juba paadipikkuse ees teistest, mis oli vägagi üllatav, sest meile endale trennis on stardid aeglased tundunud, ja arenguruumi ikka jätkub. Külje-allatuul oli ning mulle sobib see lihtsalt ideaalselt, muidu ilma küljekata sobib veel paremini. Saime siis finaaliks 1. vee ning San Diegos on pidevalt küljetuul seeg 1. vesi on üldiselt kõige soositum. Pühapäeval oli finaali päev ning treenerid olid meist kordades rohkem närvis, mis natuke häiris, sest üldiselt minust suuremat närvitsejat ei leidu, aga mingi ime on vahepeal vist toimunud (tegelt see ime on vist psühholoog), sest ainuke kord kui närvi läksin oli hommikul pärast hommikusööki ja veel paadisaba ära andes, stardis passides. Varem eelnevad kuskil eem 6 aastat on olnud nii, et nii kui start antakse, mu pulss on 200 ja suren juba essal 1000m peal, kuna olen sõidu ajal meganärvis. Seekord kui stardipauk käis, siis mul oli ainult üks missioon - NO MIND! ja ei olnud mingit närvilisust, õlad ei olnud krampis nagu tavaliselt ja toimus lihtsalt sõudmine, ilma närvitsemata oma positsiooni või ilma või mille iganes pärast. (see on tegelt megasaavutus minu jaoks isiklikult, but its all about team). Kõik meie paadid said parimate aegadega finaali ning meie aeg oli 3 sekki parem kui UCLA aeg. Kes ei tea siis UCLA ja USC vahel on rivaalitsemine ja minu peal see ajupesu ka toimib hästi, sest ei ole olemas hullemat asja kui kaotamist UCLA-le!! Täiesti jälestan neid ja enne suren kui kaotan neile :D..
Igatahes finaalist essad 500m oli väääga pask, kohe oli mõte et oh shit...aga siis silmanurgast nägin, et olime ees.. isegi sellise halva stardiga. (kordagi ei mõelnud tulemuse peale ning see aitas ka korralikult), kohe paadiga ees ja vahepeal 1000m peal hakkas Washington järgi tulema, aga 750 enne lõppu oli power-10 meil (ehk siis 10 tõmmet extreme rõhk tõmbe lõpul ja full power) ja sellega liikusime eest ära, ja siis oli juba viimane 500m, mis oli arvatavasti mu elu parim viimane 500! Tõega.. sellega ainult suurendasime oma vahet ja meie roolinaine, Paige, tegi ka ülihead tööd, sest ta kuskil 750 peal karjus: F*CK UCLA, F*CK them!!! Jaaaa oiiiii kuidas see aitas, mul kohe tuli ekstrajõud ja tahtmine lihtsalt parim olla... ja nii me võitsime :D.
Mu õnn oli kirjeldamatu, sest ma ei ole midagi niii ammu võitnud ja midagi nii suurt ei ole ma üldse kunagi võitnud. Ja veel teadmine, et arenemisruumi on kuhjaga, eriti see stardist minek ja me ei ole väga palju kokku ka töötanud selle paadiga veel. Ja ikkagi oli aeg finaalis 7.23, edestasime 2. kohta FUCLAd 3 sekiga. Väga väga väga hea tunne oli lihtsalt võita, olin unustanud juba selle tunde.
Kõik teised paadid võitsid ka, mida pole varem siin juhtunud kui programmis on 2 kaheksast ja neljane. Ja kõik paadid võitsid korraliku eduga. Nii et see oli ikka ülihea päev ja pärast loopisime mõlemad treenerid vette ja roolimehed jne...
Muidu muud elu mul väga vahepeal pole olnud :D ja see võidujoovastus on ikkagi veel sees nii et mul üldse ei tule meeldegi mis koolis vahepeal või muidu toimunud on... Järgmine võistlus 2 nädala pärast Lake Natomal vist, Sacramentos. See bussisõit sinna.. kohutav.. 7h.
Eile sõin kartuleid Eesti kartulimaitseainega, nii hea oli... koduigatsus on tegelt kohutav aga see võitmine õnneks aitas palju..
Sorri, tänane postitus tuli päris sõudepedelik.. Ehk järgmine nädal toimub midagi huvitavamat tavalistele inimestele lugeda.. FBs kõik tiimikaaslased postitavad aint pilte võitmisest ja no ma siis postitan siia neid, kes pole veel näinud umbes 1000 pilti minust täägituna.

 Meie roolinaine Paige.. kaalub alla 50kg.. Karikas mis me saime, kaalus enam vähem sama palju, nii et ta pidi korralikult vaeva nägema, et seda hoida. Aga ilus ja suur karikas ikkagi :)

Ligita (meie abitreener, kes pmst treenib meid, peatreener üldiselt treenib 2te essat kaheksast) oli läbimärg...kuna viskasime ta vette ja ma olen täiega külmavares.. ja ma muidugi vette küll ei läinud.. seepärast ka selline hapu naeratus

 Meie armas 2012 väljalase Empacher!! Päriselt sellest paremat ja smooth'imat paati ei ole olemas..

 Niimoodi siis sõidame võistlustele ... 15 inimest mikrokas.. oo kui palju õhku oli hingamiseks.. party van!!

 Ja no nagu ikka, siis San Diegosse tuleb alati USC marching band meid ergutama.. ja mängivad siis kooli hümni kui meie sõuame ja sureme viimase 500m peal.. aga neid on juba kuulda kuskil 750m enne lõppu ja annab ikka jõudu küll, sest tead, et see on sinule ja su paadile mõeldud. Ülikõvvvvv. Pärast autasustamisel ka mängisid korralikult meile lugusid.. ja veel mulle täiega meeldivad puhkpillid.

 Need on meie viimased tõmbed finaalis. Seal sinises meie kõrval UCLA, kes SAI KOTTTTTTIIII. Ma olen nr 2.

 Real shid happening right there

 NOTHING tastes as sweet as victory (over UCLA) mwhahah

 Aa kes ei tea, siis need kaks sõrme püsti tähendab "FIGHT ON", mis on meie.. eem tunnuslause? ma ei oska seletada, aga seda see tähendab siin USC-s... ma tean, suht leim :D.. minu jaoks on ta tähendanud peace'i ikka üldiselt.. brainwashbrainwash

 Orkestri riietus on ka epic :D

 my girlzzzz. vasakult: Kamali, ma, Kajsa, Darian

 usctrojans.com oleme esilehel. mulle hullult meeldib see pilt :)

Väike sõiduplaani kordamine enne võistlemist

See pilt on kevadlaagri lõpust.. ma ei mäleta vb ma juba postitasin selle millalgi siia.

 Kõiki sõite näidati megasuurelt ekraanilt seal no ja muidugi võitjaid näidatakse kõige rohkem.

 Vee peale pidime minema otse rannast.. mulle üldse ei meeldi see, sest esiteks vesi on külm ja ma olen külmavares ja teiseks seal oli niiiii palju millimallikaid!!! NIII JUBE!! nad olid eriti suured ka veel ja ma nii kartsin neid

 FAT PAIGE :D see on meie roolinaine, keda me sööma sundisime :D miinimumkaal roolinaistele on 110 poundsi ja Paige on 90 poundsi.. seega ta pidi 10kg liivakoti endale paati kaasa võtma, et olla õiges kaalus..

 vaadake seda iludust kollast paati (ja kadestage mhahaha)

 See pilt on näide, kui palju meil on arenemisruumi.. kõik oleme erikohtades ettevalmistuse ajal (sõudmise seletamine eesti keeles lihtsalt kõlab väga halvasti), but during the stroke we apply the pressure at the same time ja sellepärast me liigumegi... kõlab ikka paremini küll inglise keeles..

 See on meie peatreener siis, pärast suplust.. (ja keret irvitamas)

paparazziiii